Käsitöölaadad on hästi toredad üritused, eriti käsitööhuvilistele. Mina külastan võimalusel neid üritusi just inspiratsiooni saamiseks. Aga olen osalenud ka oma kosmeetika müügiga. Müümas käin pigem väga, väga harva, kokku olen vist käinud úldse 6-7 korda. Miks? Lihtsalt ei tasu ära! osavõtumaks on tavaliselt suht suur ja ostjaid väga palju ei ole. Enamasti ( nagu ma isegi) käiakse lihtsalt vaatamas, nagu käsitöönäitus.
Aga vahel tekib ikka tahtmine minna-saab tutvustada oma sarja, jagada flaiereid ja visiitkaarte, suhelda teiste müüjatega-see laadamelu on päris põnev. Saan aru,et paljudele see ongi juba “sõltuvus” ja elustiil. Ise mõtlen küll,et kuidas nad küll viitsivad igal nädalavahetusel müümas käia? See on tegelikult ikka päris väsitav, enamasti tuleb püsti seista ja palju-palju suhelda…
Austan väga kõiki käsitöömeistreid ja õnneks on meil neid palju, tundub,et kõvasti rohkem kui ostjaid. Üksikutel õnnestub oma käsitööst ära elada, enamasti see jääb ikka hobiks. Paljud teeks kindlasti rohkem,aga tekib küsimus,et milleks ja kuhu see kõik panna? Algul teed omale, siis kingid sõpradele-sugulastele ja edasi? Olen ise ka vahel mõelnud,et kui tore olekski käsitööst elada…oskaksin teha keraamikat, viltimist, kududa,heegeldada , ehteid valmistada ja muidugi kosmeetikat valmistada-kreemid, seebid jne… Aga kes neid ostab? Tegijaid on nii palju…Aga jah,see tegemiserōōm on nii suur ja toime ülimalt lōōgastav ning teraapiline. Õnneks on mul võimalus natuke oma loomingut müüa oma salongis ja e-poes. Unistan,et mu salongis oleks rohkem ruumi ja saaks tekitada suure kapi/riiuli, kuhu käsitööd müügiks välja panna, sest meie salongi töötajate hulgas on veel käsitööhuvilisi,kes teevad väga lahedaid asju. Ja tavaliselt minu unistused ikka täituvad… ootan põnevusega. Seni käin vahel ikka mõnel hubasel laadal müümas ja kui vähegi aega,siis suurematel laatadel teiste käsitööd imetlemas ka, iga kord ikka ostan ka kindlasti midagi!