Kuidas on Sinul abi küsimisega? Minul on see ikka olnud teema…Millegipärast seonduvad abi küsimisega kohe mul märksõnad-tüli tekitamine. Julgeks küll abi küsida,aga ei taha tüli tekitada teisele ja sama tunne tekib kui minu käest on nn. tühja/tähja pärast abi küsitud. Ma pigem aitan alati hea meelega,aga mind häirib kui tekib tunne,et see ei olegi nagu päriselt abi,vaid teine kasutab sind ära oma mugavuse huvides või sa tuledki talle ainult siis meelde kui midagi vaja on. Veel on minu jaoks õppimise koht- kohe soov aidata lähedasi ja asuda nende eest lahendusi otsima, ootamata isegi abi küsimist. Näiteks oli mul aastaid tagasi sõbranna oma eluga päris ummikus, polnud kodu ega tööd. Mina kohe asusin tema eest otsingutele,leidsin töökoha, käisime mitmeid üürikaid vaatamas,aga sellel töökohal sai ta olla loetud päevad ja sobiva kodu leidis ta ise hoopis omal moel,tundsin ka,et minu aktiivne abi pigem häiris teda natuke kui,et tänutunnet pakkus. Otsustasin,et ei sekku enam kui abi ei küsita. See on tegelikult päris raske, nii tavaline on ju,et jagame ikka justkui möödaminnes teistele nõuandeid,kuidas oleks targem oma elu elada. Eriti suur õppimise koht on oma täiskasvanud lapsi mitte tahta aidata kogu aeg. Ikka on kergem ju teise elu ja tema vigu näha. Huvitav miks? Praegugi on mul vastupandamatu soov oma head sõbrannat aidata,kellel koduga seoses raske seis. Mu peas keerleb hulgi igasugu mõtteid ja plaane,mida ise sarnases olukorras teeks,aga saan aru,et see on tema teekond, tema õppetunnid ja kuni ta ei küsi,ei ole mul õigust sekkuda. Väga raske tegelikult!
Siis on veel teistmoodi abiotsimised,mis puudutavad vaimset arengut. Tihti käiakse abi otsimas selgeltnägijate,tervendajate jms. käest ja kui õige siis selline abi on? Olen enda jaoks mõistnud,et enamus vastused on ikka meil enda sees olemas, lihtsalt kui hästi või kui pühendunult me soovime ennast päriselt kuulata, tunda…Liigne teistel lootmine minu arvamusel ikka päris õige ei ole või vähemalt minu jaoks,et jooksed ühe “nõia” või arsti juurest teise juurde ja kuulad ainult nende soovitusi. Olen seda ka kõrvalt näinud päris palju,aga saan aru,et see on nende õppimise koht. Me kõik oleme nii erinevad ja erilised,et kõige paremini peaksime ikka lõplike valikute tegemisel ennast usaldama,oma sisetunnet kuulama. Vahel muidugi võib tekkida olukord,kus püüad oma elus lahendada midagi,aga oled jäänud kuhugi umbsõlme taha ning ei saa kuidagi edasi,siis ikka võiks abi küsida. Teine inimene oskab ehk teise nurga alt asju näha ja uusi küsimusi küsida,see tavaliselt aitab jälle edasi.
Ma ise olin mõned aastad tagasi segaduses oma tööga seoses,et kuidas edasi? Kas pigem üksi või ikka koos kollektiiviga? Isegi proovisin üksi nn.kõrvalharu,aga ikka ei olnud päris rahul. Mis siis on ikka parim minu jaoks? Kuna mul tekkis samal perioodil veel küsimusi enda sees, tuli tunne,et soovin lasta teha omale astroloogilise sünnikaardi. Sain oodatud vastuse ka oma tööga seonduvale küsimusele- teen täitsa õiget tööd, mulle sobib iluvaldkond, hoolitsevad tegevused,teiste kuulamine, keemiaga seonduv,näiteks millegi kokku segamine ( minu kreemid)…. Aga õppetund, mida olen tulnud siia kogema on teiste inimeste juhtimine,see on mulle ebamugav,aga seda tulin õppima. No saigi kõik selgeks- elu on juhtinud minu teele ilusalongi ja kollektiivi ning see on minu tee! See ebamugavus ja raskused panidki mind kahtlema,kas see ikka on minu jaoks,aga järjest rohkem saan aru- ebamugavad olukorrad õpetavad meid kõige rohkem! Vahemärkusena mainin,et tegelikult on mul oma töötajatega väga vedanud,oleme pôhituumikuna üle 20 aasta koos püsinud…raskused on pigem majanduses mitte väga tugevate teadmisteta hakkama saada. Aga meie kollektiivis oleme inimestena ka kõik väga erinevad ja ,et kõik kõigile sobiks alati on paras väljakutse vahel. Praegu tunnen,et olen ausalt tänulik nende väljakutsete eest!
Olen ka aru saanud,et on ok kui ei tea kõigest kõike põhjalikult. Erinevad inimesed ongi spetsialiseerunud erinevate asjade peale, mida nad oskavad/teavad pòhjalikumalt kui teised. Ma olen ka õppinud toitumisnõustamist,aga kuna ma aktiivselt sellega enam ei tegele,siis otsustasin minust pädevama inimese käest enda nõustamiseks abi küsida. Olin sattunud segadusse toidulisandite valikul. Sain aru,et mu keha vajab abi,aga mida täpselt,mis vormis, millega koos võtta- see oleks nõudnud nii suurt uurimistööd,et tundus raske teema. Sain väga pädevalt nõustajalt väga selged juhised, loogilised selgitused miks ja kuidas,mis järjekorras ja millega koos… Usaldan enda tunnet ja mulle usaldusväärsete inimeste soovitusi ning panen selle kokku siis endale sobivasse vormi-see toimib minu jaoks kõige paremini. Tänase seisuga olen jõudnud arusaamale,et abi küsida on tore,aga enda panus peab ka alati seal juures olema!