Roosid, päike ja suvi on kindlasti ühed minu suured lemmikud! Ootan alati suve-õues on soe, päike paistab, lilled õitsevad… Päike annab mulle küll alati palju energiat, õnnehormoone, häid mõtteid ja ilusaid unistusi. Mulle piisab tegelikult ka kui ainult tund aega päevas särab päike oma täies hiilguses-sellest saan juba oma ” päikesepatarei” laetud. Aga muidugi pole ka selle vastu kui terve päeva päike väljas.
Suve üks ilusamaid osasid on minu roosid. Mul on päris suur roosipeenar (u 50 roosi)- mitte liiga suur,et jòud üle ei käiks, aga täpselt paras minu jaoks.

Roose kasvatada pole minumeelest üldse keeruline- kevadel lõikan maha kõik kahjustunud varred ja jätan vaid ilusad rohelised alles, väetiseks kasutan hobusesònnikut. Keemilisi väetisi ja mürke ei kasuta, sest mu koertele meeldib ka roosipeenardes vahel kaevata ja roose limpsida. Varasuvel kui esimesed rohelised nupud tekivad on ka lehetäid platsis, aga nendele pritsin nõgeseleotist ,kuhu pandud ka paar tilka doTerra putukavastast eeterlikku õli. Mõned täid nopin käsitsi ära, aga aitavad ka lavendlid,mis roosipeenra serva istutatud ja kohvipaksu viskan ka tihti rooside vahele. Igatahes on rooside õitsemise ajaks täid ja muud putukad kadunud. Ja õitsevad roosid jaanipäevast lumeni! Tuleb ainult äraõitenud nupud ära lõigata ja peagi on uued õied olemas! Mina kasutan oma kohe-kohe õitsemist lõpetavad roosiōied ka ära- teen roosivett või roosiõli,mis lähevad minu kosmeetikatoodete sisse.

Aga sellest kunagi edaspidi-roosiveest ja kreemidest,õlidest. Suvel tuleb siis vahel natuke ka rohida ja põua ajal kasta ka.
Sügisel kui esimesed kúlmad juba maad vallutamas, lõikan roosid jälle lúhemaks ja kuhjan juurte ümber talvekattemultsi. Mingeid oksi ega lisakatteid ma ei ole pannud. Tähtis,et juur ellu jääb talvel. Ja ongi kogu hoolitsus. Muidugi käin peaaegu igal hommikul oma roosid läbi, nuusutan,silitan,imetlen ja tunnen suurt tänulikkust ning ònnetunnet,mis nende kaunitaride vahel tekib. Taimedega rääkija ma ei ole kunagi olnud, aga arvan,et nad tunnevad ära ka minu armastavad silitused ja pilgud.
Minu jaoks teevad suvest suve just roosid ja päike. Roosid on truult alati olemas igal suvel,mil olen oma aeda pidanud, päikesega on teinekord kehvemini.
Tänagi on käes südasuvi, 13 juuli ( minu nimepäev), ilm on soe, päike oli ka hommikupoole olemas ja roosid ōitsevas oma täies ilus! Täna sain korjata ka korvitäie ōitsemist lõpetavaid roosiōisi, destillaator töötab vaikselt ja õu on täis imelist roosilõhna! Kas saab veel midagi mõnusamat olla? Mina naudin täiega ja olen nii tänulik selle ōnne üle!
Õhtul plaanis ka mõned värsked kreemid teha,kuhu lähevad sisse värske roosivesi,roosiōli…ja palju armastust!
Igal juhul julgustan roose kasvatama,kellel oma aed!

Kindlasti soovivad paljud iluteenindajad oma ilusalongi või on vähemalt korra mõelnud, mis oleks kui… Tegelikult minul päris sellist unistust ei jõudnud veel tekkidagi, soovisin lihtsalt kosmeetiku tööd teha. Kui ma siis haiglas oma kolleegide peal näomassaazi harjutasin,hakkasid nad mulle rääkima,et teeksin haigla majja oma kabineti, hea peale tööd tulla ja suur maja potensiaalseid kliente täis. No miks mitte, mõtlesin ja kui olin kosmeetiku tunnistuse kätte saanud,läksingi haigla juhtkonnalt ruumi küsima. Lahkelt ka mulle ühte vaba ruumi pakuti rendile võtmiseks. Selgus aga,et pakutav ruum oli kosmeetikakabineti jaoks liiga suur. Loobuda ka ei raatsinud ja tekkis uus plaan,et võtan mõne juuksuri ka kampa ja teen siis salongi hoopis. Leidsin juuksurikoolist kaks armast noort juuksurit,kes olid minu plaaniga nõus, abikaasa aitas remondi ja sisustusega ja nii ma siis ootamatult omale ilusalongi saingi. Ega tol ajal (90-ndate algus) sisustust eriti ei pakutud ja raha ka oli vähe…kosmeetikatooli leidsin “Soov”-i lehest,peeglid seina, juuksuri klienditooli ostsin ikka uue kuskilt, peapesukoht oli ka mingi algeline plastmassist, aga tööle sai hakata ja kliente tõesti jagus. Mingi aeg küll haiglal oli seda ruumi ikka endal vaja ning meile pakuti uut ruumi. Jälle suur remont ja kolimine,aga sai hakkama. Lòpuks oli haiglal ka seda ruumi vaja,õigemini küll lammutati see koht maha, sest kerkis uus juurdeehitus ja uut ruumi enam ei pakutud. Siis leidsin uue koha Kadriorus, Torupilli Selveri majas, kus tegutseme siiani.


Millised on siis minu kogemused Ilusalongi omanikuna? Leida sobiv ruum, uhke sisustus, põnevate teenuste nimekiri-see kõik on asja lihtsam pool! Raske on leida head töötajad või üldse mõni töötaja… Minul on suur õnn,et 4 juuksurit,kes minu salongis töötavad,on nii pikalt olnud,enamuses vist ligi 15 aastat on see tuumik püsinud koos. Olen neile üliväga tänulik selle eest, sest püsiv ja hea kaader on kuldaväärt varandus! Kosmeetikutega nii hästi pole läinud, neid on aja jooksul ikka palju läbi käinud-hästi toredaid ja hästi ” imelikke”. Ka praegu näiteks otsin omale uut paarilist….
Siis muidugi salongi majandus on enamasti ju omaniku õlul, vähemalt minul.Peab vaatama,et üür makstud, materjali jaguks, maksud makstud, raamatupidamine korras…siis mõni aparaat või mööbliese laguneb kõige ebasobivamal ajal,siis mõtled mis uut teenust võiks pakkuda,et uusi kliente saada jne. Vahel olen küll mõelnud,et kindlasti oleks lihtsam kui ainult üksi enda eest vastutad ,aga eks igal asjal omad head ja vead. Tegelikult saan natuke proovida ka oma algset plaani, väikesest kosmeetikakabinetist. Kuna paar aastat tagasi hakkasin tegema looduslikku käsitöökosmeetikat ja selleks oli vaja leida köök,kus süüa ei tehta. Köögi kõrvalt jäi ruumi üle ka ja tegingi väikese kosmeetikakabineti, ehk siis meie ilusalongi filiaali. Seal saan siis vaikselt hubases õhkkonnas tööd teha. Samas tunnen,et kui ainult see väike koht olekski,siis mingi hetk tahaks ikka rohkem suhelda. Õnneks saan siis ennast kahe koha vahel jagada, salongis nn inimeste keskel tööd teha ja privaatsemalt ka üksi nokitseda.
Eks nagu igal alal nii ka ilumaailmas on paremaid aegu ja raskemaid aegu. Remondid ja kolimised on kindlasti rasked, masu aeg, euro tulek või kui su “hea” kolleeg otsustab ühel päeval kõrvalmajja oma salongi teha ja sa saad teada kui ütleb,et ” homme” ei tule enam,ise on tükk aega varem minu salongi kliente ja töötajaid uude kohta värvanud…Aga, mis ei tapa,teeb tugevamaks!
Rohkem on ikka toredaid hetki-toredad kolleegid ja kliendid.. kui töö sujub ja näed rahulolevaid pilke nii teenindaja kui kliendi näost,et andmise ja saamise rōōm on olnud vastastikused! Olen ikka väga tänulik,et mul on just selline ilusalong!
Salongi nimi -Rosita-miks? Kõik ,kes mind tunnevad,teavad,et armastan väga roose. Ilusalong on minumeelest igati sobilik koht,kus roose saab ka sisekujunduses kasutada ja kui juba salong roosiliseks teha,siis sobib ka nimi Rosita.
Salongi kohta saab rohkem infot ka www.rositasalong.ee
Mis ma siis kokkuvõtteks ütlen, kas tasub tahta ilusalongi? Kui see on suur unistus, kui on silmapiiril ka potensiaalseid töötajaid, kui on soovi tegeleda majandusteemadega, äriplaanidega jne…siis ikka tasub proovida. Kui aga oled hea iluteenindaja,kes lihtsalt naudib oma tööd ja on rahul salongiga ,kus seda tööd teha,siis kindlasti on see variant kergem. Samas jälle,kes ütles,et kerge peab olema? Tasub ikka usaldada oma sisetunnet ja unistusi!

Mulle meeldib blogisid lugeda, mõned on toredamad,mõned vähem toredad,aga enamasti on need ausad lood päris elust. Pikka aega on ka endal olnud tahtmine blogi pidada ja ega enne ju tahtmised tavaliselt mööda ei lähe kui ei proovi.
Väga pikkade lugudega blogisid ma ei viitsi lugeda, seepärast sooviks ise ka pigem mitte väga pikalt kirjutada. Tähtis on minu meelest edasi anda mingi tore kogemus või emotsioon…
Eks näis,kuidas see õnnestub?
Alustan siis mõne lausega endast- olen naine ,kelle vanus 4… millegagi… 4 on muide ka minu õnnenumber ja neljakümmnendad on täitsa toredad olnud. Mul on kaks last või mis lapsed need 20+, ikka noored täiskasvanud juba, mul on abikaasa, 2 koera, keskmine majapidamine, aed ja oma ilusalong. Töötan kosmeetikuna oma ilusalongis ja olen seda tööd teinud natuke üle 20 aasta. Hobideks toiduteemad, keraamika, jooga, aed ja koerad. Oma blogis tahan peamiselt kirjutada kosmeetikateemadel ning mis seotud minu tööde ,tegemistega.
Arvan,et olen õnnelik inimene,sest saan teha tööd,mis mulle väga meeldib. Pubeka eas oli mul suht halb näonahk ja üks ema agar sõbranna pani mulle kosmeetiku juurde aja kinni. Ega ma rõõmus ei olnud, sest ei teadnud,mida seal tehakse,aga läksin siiski kohale. Vau! Millised lõhnad ja kui ilusad olid need kosmeetikud seal vanalinnas asuvas armsas salongis. Mulle meeldis kõik,isegi see ei häirinud,et natuke valus oli ka protseduur. Tundsin suurt rõõmu,et kuu aja pärast pandi uus aeg ja nii pidingi regulaarselt seal käima. Läksin alati varem kohale,sest kabinettide uksed olid lahti ja sai näha, mida kosmeetikud teevad. Sain seal käia ikka paar aastat ja tekkis suur unistus ka ise ühel päeval sellist tööd teha. Tol ajal kosmeetikakoole ei olnud,pidi Med.kooli haridus olema ja siis 6 kuud kosmeetiku juures õpilaseks olema. Mäletan,et mu emale eriti ei meeldinud mu plaan Meditsiinikooli minna ( polnud just kõige parema mainega vist), et hea tunnistusega võiks ikka kuhugi kõrgkooli minna. Jäin endale kindlaks,isegi kui hirmutati,et peab pidevalt surnukuuris käima ja veriseid haavu siduma..Tegelikult oli väga tore kool ja med.õe haridus ka igati kasulik. Töötasin ka peale kooli kohustuslikud 3 aastat suures haiglas med.õena. Oli väga tore aeg,meil oli ülilahe kollektiiv ja see kogemus nn “klienditeeninduses”- ei ole raakemat klienti kui haige inimene ja kui sellega oskad toime tulla,siis hiljem sellega muret pole küll olnud.
Haiglas töötades sain ōnneks ka kosmeetiku õpilaseks minna ja peagi minu suur unistus täitus. Naudin endiselt oma tööd ,neid kosmeetikatoodete lõhnu, ilusaid purke ja pudeleid…kõike mis esmakordselt kosmeetiku juures nägin,tundsin ning mis mind sinna võlumaailma tõmbas. Eks vahel tekib ikka väike tüdimus ja rutiin ja muud mõtted…aga sellest siis mõnes teises postituses