Käsitöökosmeetikast.

Viimastel aastatel on Eestis väga populaarseks saanud kosmeetika valmistamine,nii hobina kui ka ärina. Ja see on väga tore! Jälgin huviga ja võimalusel ka proovin neid tooteid. Mõned meeldivad väga,soovitan ka oma klientidele, mõned ei meeldi üldse. Firmade nimesid ei hakka nimetama, aga meeldivad tooted,kus on ikka kodumaiseid taimi ka koostises. Arvan,et meie jaoks on parim ikka see toit,mis kasvab meie maal,see peaks toidulaual olema enamuses ja siis ülejäänud ka natuke välismaiseid hõrgutisi. Sama ka nahahoolduseks, organismi turgutamiseks ja tervendamiseks-ikka võimalusel valiks kodumaiseid taimi esmajärjekorras. Väga meeldib üks Saaremaalt pärit sari,mille kreemide koostise põhiosaks just Saaremaalt korjatud ürtide õlid või siis üks tore sari,mis valmistab Ruhnu saarelt korjatud taimedest hüdrosoole ( taimeveed). Kui aga Eesti sari pakub argaaniõlikreemi,siis seda eelistaks pigem osta ikka Marokost või “kulla ja karraga” kreeme kuskilt Araabiamaalt…aga see on lihtsalt minu arvamus. Veel ei meeldi mulle kui on reklaamitud,et 100% puhas loodustoode,aga lõhnaks on kasutatud aroomiõlisid. Looduslikud lõhnaained on eeterlikud õlid,aroomiõlid on ikka suures enamuses sünteetilised. Pole olemas ( vähemalt minu teada) puuviljade ja marjade eeterlikke õlisid, seega kõik need hõrgutavad mangod, arbuusid, maasikad, vaarikad,melonid, papaiad jne. on ikka sünteetilised aroomiõlid. Näiteks tsitruste ( apelsin,greip,sidrun) eeterlikud õlid tehakse hoopis nende viljade koortest,seega need looduslik valik.Selline siis minu arvamus kodumaisest looduslikust käsitöökosmeetikast.
Veel häirib vahel kui tootel on vale nimi-kreem-kuigi tegelikult on tegemist hoopis võidega. Kreem koosneb vedeliku osast ning õlide/rasvade osast. Emulsioon koosneb suures enamuses vedeliku osast,ainult väike % on lisatud õli/rasva. Võided ja salvid koosnevad õlidest ja rasvadest,sinna ei ole lisatud vedelikku ( või vahel väga väike % näiteks mingit taimetõmmist või hüdrosooli). Vòideid on kindlasti lihtsam teha, sinna pole vaja emulgaatoreid( mis ühendavad vee ja rasva) ega säilitajaid. Koostiselt on nad hästi rammusad ja näiteks näole tuleks panna suht vähe korraga. Mul pole midagi selliste toodete vastu, aga lihtsalt võiks siis tootel olla õige nimetus, et näovõie või kätevõie…( mitte kreem)
Nüüd natuke sellest poolest,kas üldse tasub seda kõike teha? Tundub nii põnev maailm, head lõhnd,mõnusad kreemid-tore töö! Ja ongi ,mulle väga meeldib! Tore on teha kreeme endale,oma sõpradele vms-siis pigem on see hobi. Kui aga tahaks suuremalt oma tooteid müüa,siis juba natuke keerulisem.Esiteks on vaja eraldi kööki/tuba, kus ei tehta süüa st. kosmeetika ei puutu kokku toiduainetega. Toodetele on vaja teha tervisekaitse analüüsid ja ohutussertifikaat ning registreerida Euroopa ühtses andmebaasis. Seega paras asjaajamine ja üsna kulukas ka-1 kreemi analüüs+ sertifikaat maksab 200-400-€ Eks see on õige,et kontroll peab olema,aga kas just nii kallis?
Edasi siis turundustöö,kus ja kuidas müüa? See ka läheb ajaga järjest keerulisemaks,sest neid sarju on üsna palju. Peab olema kas väga hea ja tõhus või eriline toode,et edukas olla. Siis veel tootedisain on muidugi oluline. Seega jah, kosmeetikaäri on palju enamat kui lihtsalt kreemi kokku segamine!
Oma kreemidest kirjutan järgmises postituses,kuidas sünnivad retseptid,kuidas valin koostisosad, mis on minu jaoks raskem pool selles töös ja mis eesmärgid mõtetes.

Rutiinist

Kõigil vist tekib vahel millestki häiriv rutiin. Minu jaoks on kaks erinevat rutiini-tore ja häiriv. Tore on kõik see,mis puudutab kodu ja perekonda. Mulle meeldib kui kodus on kõik suht muutumatu, ma ei armasta mööblit ringi tõsta, tihti remonti teha jms. Jah ,vahel värskenduseks mõni uus lillepott või padi või laualinik,aga suured muudatused mulle ei meeldi. Minus tekitab mõnusa turvatunde kui kodus on kõik nii nagu olen harjunud. Tööga seoses on asjad teisiti. Tunnen,et pean aegajalt midagi muutma, õppima, arenema…Kui pikka aega pole midagi muutunud tekib rahutus. Öeldaksegi ju,et vist 5 või 7 aasta tagant tuleks töökohta vahetada. Kui sul on aga oma ilusalong, siis pole see mõeldav. Kaks korda salongiga kolimine on tekitanud küll sellise värske,uue töökoha tunde. Olen püüdnud ka teenuseid muuta, õppisin geelküüsi ja ripsmepikendusi ja mingi aeg oli see põnev. Üks hetk aga tabasin oma tööpäevi vaadates,et kirjas ongi vaid enamasti, maniküürid, geelküüned, ripsmepikendused,depillatsioonid, aga tahaks ikka teha pigem näohooldusi,kosmeetiku põhitööd. Delegeerisin siis neid töid rohkem teistele ja endale rohkem näohooldusi…( omaniku privileegid) Ûhel hetkel tundsin,et klientidele nõu andes tahaks rohkem pakkuda ja otsustasin toitumisnõustamist õppida. Enamus terviseprobleeme annab õige toitumisega palju parandada. Toitumisteemad huvitavad mind siiani väga ja nõustamist teen kosmeetiku töö kõrvalt hea meelega. Jälle hea variant ,kuidas töörutiini eemale hoida- justkui oleks uus töö, samas tihedalt seotud oma armsa põhitööga. Ûhel hetkel tundsin tohutut tōmmet ja huvi igasuguste tervendavate teraapiate vastu. Käisin erinevatel kursustel-Metameditsiin, Reiki, EET, Kristalliteraapia. Otsustasin ka need teadmised oma tööga siduda ja asusin otsima privaatsemat ruumi, salongi filiaaliks. Nii tekkis Poska tn kabinet. Ega palju ma neid teenuseid pole praktiseerinud ( huvilisi kliente ei sattunud minuni), kristalle olen küll tihti klientidele maski ajaks peale pannud, neile see meeldib! Arendasid need kursused mind kindlasti uues suunas edasi ja midagi uut õppida on minu jaoks alati põnev. Viimased uued oskused,mida oma põhitöö kõrvalt õppisin ja millega väga palju tegelen- käsitöökosmeetika valmistamine. Naudin seda täiega! Eks tegelikult need kosmeetika hõrgutavad lõhnad mind ära võlusidki kunagi ja kosmeetikuks õppida tahtmise tekitasid. Nüüd olen nendes lõhnades üleni sees. Ja kui palju selles maailmas on veel õppida- taimede omadused, mille õlisid ja hüdrosoole kasutan ,aroomiteraapia ( seda lähen veel eraldi õppima, juba registreerisin aastasele kursusele), uute toodete väljamõtlemine,retseptid,katsetused jne. Selles vallas rutiini küll ei paista! Ja kui tore on siduda seda kõike kosmeetiku tööga, näonahk on ju pidevas muutumises, kliendile näohooldust tehes tunnetan ta näonahka ja saan teha talle just spetsiaalse kreemi, rääkida vahel üle toitumine jne. Tegelikult saab ikka küll töötada ühes asutuses ja ühel töökohal üle 20 aasta , rutiin tuleb lihtsalt tappa õppimise ja arenemisega. Vähemalt minu puhul toimib. Hea mõte on ka vähemalt korra aastas kuhugi reisida, saab tavakeskkonnast välja ja töömõtetest eemale!

Roosid, päike ja suvi!

Roosid, päike ja suvi on kindlasti ühed minu suured lemmikud! Ootan alati suve-õues on soe, päike paistab, lilled õitsevad… Päike annab mulle küll alati palju energiat, õnnehormoone, häid mõtteid ja ilusaid unistusi. Mulle piisab tegelikult ka kui ainult tund aega päevas särab päike oma täies hiilguses-sellest saan juba oma ” päikesepatarei” laetud. Aga muidugi pole ka selle vastu kui terve päeva päike väljas.
Suve üks ilusamaid osasid on minu roosid. Mul on päris suur roosipeenar (u 50 roosi)- mitte liiga suur,et jòud üle ei käiks, aga täpselt paras minu jaoks.

Roose kasvatada pole minumeelest üldse keeruline- kevadel lõikan maha kõik kahjustunud varred ja jätan vaid ilusad rohelised alles, väetiseks kasutan hobusesònnikut. Keemilisi väetisi ja mürke ei kasuta, sest mu koertele meeldib ka roosipeenardes vahel kaevata ja roose limpsida. Varasuvel kui esimesed rohelised nupud tekivad on ka lehetäid platsis, aga nendele pritsin nõgeseleotist ,kuhu pandud ka paar tilka doTerra putukavastast eeterlikku õli. Mõned täid nopin käsitsi ära, aga aitavad ka lavendlid,mis roosipeenra serva istutatud ja kohvipaksu viskan ka tihti rooside vahele. Igatahes on rooside õitsemise ajaks täid ja muud putukad kadunud. Ja õitsevad roosid jaanipäevast lumeni! Tuleb ainult äraõitenud nupud ära lõigata ja peagi on uued õied olemas! Mina kasutan oma kohe-kohe õitsemist lõpetavad roosiōied ka ära- teen roosivett või roosiõli,mis lähevad minu kosmeetikatoodete sisse.

Aga sellest kunagi edaspidi-roosiveest ja kreemidest,õlidest. Suvel tuleb siis vahel natuke ka rohida ja põua ajal kasta ka.
Sügisel kui esimesed kúlmad juba maad vallutamas, lõikan roosid jälle lúhemaks ja kuhjan juurte ümber talvekattemultsi. Mingeid oksi ega lisakatteid ma ei ole pannud. Tähtis,et juur ellu jääb talvel. Ja ongi kogu hoolitsus. Muidugi käin peaaegu igal hommikul oma roosid läbi, nuusutan,silitan,imetlen ja tunnen suurt tänulikkust ning ònnetunnet,mis nende kaunitaride vahel tekib. Taimedega rääkija ma ei ole kunagi olnud, aga arvan,et nad tunnevad ära ka minu armastavad silitused ja pilgud.
Minu jaoks teevad suvest suve just roosid ja päike. Roosid on truult alati olemas igal suvel,mil olen oma aeda pidanud, päikesega on teinekord kehvemini.
Tänagi on käes südasuvi, 13 juuli ( minu nimepäev), ilm on soe, päike oli ka hommikupoole olemas ja roosid ōitsevas oma täies ilus! Täna sain korjata ka korvitäie ōitsemist lõpetavaid roosiōisi, destillaator töötab vaikselt ja õu on täis imelist roosilõhna! Kas saab veel midagi mõnusamat olla? Mina naudin täiega ja olen nii tänulik selle ōnne üle!
Õhtul plaanis ka mõned värsked kreemid teha,kuhu lähevad sisse värske roosivesi,roosiōli…ja palju armastust!
Igal juhul julgustan roose kasvatama,kellel oma aed!

Kui sul on oma ilusalong!

Kindlasti soovivad paljud iluteenindajad oma ilusalongi või on vähemalt korra mõelnud, mis oleks kui… Tegelikult minul päris sellist unistust ei jõudnud veel tekkidagi, soovisin lihtsalt kosmeetiku tööd teha. Kui ma siis haiglas oma kolleegide peal näomassaazi harjutasin,hakkasid nad mulle rääkima,et teeksin haigla majja oma kabineti, hea peale tööd tulla ja suur maja potensiaalseid kliente täis. No miks mitte, mõtlesin ja kui olin kosmeetiku tunnistuse kätte saanud,läksingi haigla juhtkonnalt ruumi küsima. Lahkelt ka mulle ühte vaba ruumi pakuti rendile võtmiseks. Selgus aga,et pakutav ruum oli kosmeetikakabineti jaoks liiga suur. Loobuda ka ei raatsinud ja tekkis uus plaan,et võtan mõne juuksuri ka kampa ja teen siis salongi hoopis. Leidsin juuksurikoolist kaks armast noort juuksurit,kes olid minu plaaniga nõus, abikaasa aitas remondi ja sisustusega ja nii ma siis ootamatult omale ilusalongi saingi. Ega tol ajal (90-ndate algus) sisustust eriti ei pakutud ja raha ka oli vähe…kosmeetikatooli leidsin “Soov”-i lehest,peeglid seina, juuksuri klienditooli ostsin ikka uue kuskilt, peapesukoht oli ka mingi algeline plastmassist, aga tööle sai hakata ja kliente tõesti jagus. Mingi aeg küll haiglal oli seda ruumi ikka endal vaja ning meile pakuti uut ruumi. Jälle suur remont ja kolimine,aga sai hakkama. Lòpuks oli haiglal ka seda ruumi vaja,õigemini küll lammutati see koht maha, sest kerkis uus juurdeehitus ja uut ruumi enam ei pakutud. Siis leidsin uue koha Kadriorus, Torupilli Selveri majas, kus tegutseme siiani.


Millised on siis minu kogemused Ilusalongi omanikuna? Leida sobiv ruum, uhke sisustus, põnevate teenuste nimekiri-see kõik on asja lihtsam pool! Raske on leida head töötajad või üldse mõni töötaja… Minul on suur õnn,et 4 juuksurit,kes minu salongis töötavad,on nii pikalt olnud,enamuses vist ligi 15 aastat on see tuumik püsinud koos. Olen neile üliväga tänulik selle eest, sest püsiv ja hea kaader on kuldaväärt varandus! Kosmeetikutega nii hästi pole läinud, neid on aja jooksul ikka palju läbi käinud-hästi toredaid ja hästi ” imelikke”. Ka praegu näiteks otsin omale uut paarilist….
Siis muidugi salongi majandus on enamasti ju omaniku õlul, vähemalt minul.Peab vaatama,et üür makstud, materjali jaguks, maksud makstud, raamatupidamine korras…siis mõni aparaat või mööbliese laguneb kõige ebasobivamal ajal,siis mõtled mis uut teenust võiks pakkuda,et uusi kliente saada jne. Vahel olen küll mõelnud,et kindlasti oleks lihtsam kui ainult üksi enda eest vastutad ,aga eks igal asjal omad head ja vead. Tegelikult saan natuke proovida ka oma algset plaani, väikesest kosmeetikakabinetist. Kuna paar aastat tagasi hakkasin tegema looduslikku käsitöökosmeetikat ja selleks oli vaja leida köök,kus süüa ei tehta. Köögi kõrvalt jäi ruumi üle ka ja tegingi väikese kosmeetikakabineti, ehk siis meie ilusalongi filiaali. Seal saan siis vaikselt hubases õhkkonnas tööd teha. Samas tunnen,et kui ainult see väike koht olekski,siis mingi hetk tahaks ikka rohkem suhelda. Õnneks saan siis ennast kahe koha vahel jagada, salongis nn inimeste keskel tööd teha ja privaatsemalt ka üksi nokitseda.
Eks nagu igal alal nii ka ilumaailmas on paremaid aegu ja raskemaid aegu. Remondid ja kolimised on kindlasti rasked, masu aeg, euro tulek või kui su “hea” kolleeg otsustab ühel päeval kõrvalmajja oma salongi teha ja sa saad teada kui ütleb,et ” homme” ei tule enam,ise on tükk aega varem minu salongi kliente ja töötajaid uude kohta värvanud…Aga, mis ei tapa,teeb tugevamaks!
Rohkem on ikka toredaid hetki-toredad kolleegid ja kliendid.. kui töö sujub ja näed rahulolevaid pilke nii teenindaja kui kliendi näost,et andmise ja saamise rōōm on olnud vastastikused! Olen ikka väga tänulik,et mul on just selline ilusalong!
Salongi nimi -Rosita-miks? Kõik ,kes mind tunnevad,teavad,et armastan väga roose. Ilusalong on minumeelest igati sobilik koht,kus roose saab ka sisekujunduses kasutada ja kui juba salong roosiliseks teha,siis sobib ka nimi Rosita.
Salongi kohta saab rohkem infot ka www.rositasalong.ee
Mis ma siis kokkuvõtteks ütlen, kas tasub tahta ilusalongi? Kui see on suur unistus, kui on silmapiiril ka potensiaalseid töötajaid, kui on soovi tegeleda majandusteemadega, äriplaanidega jne…siis ikka tasub proovida. Kui aga oled hea iluteenindaja,kes lihtsalt naudib oma tööd ja on rahul salongiga ,kus seda tööd teha,siis kindlasti on see variant kergem. Samas jälle,kes ütles,et kerge peab olema? Tasub ikka usaldada oma sisetunnet ja unistusi!

Minu blogi esimene lugu!

Mulle meeldib blogisid lugeda, mõned on toredamad,mõned vähem toredad,aga enamasti on need ausad lood päris elust. Pikka aega on ka endal olnud tahtmine blogi pidada ja ega enne ju tahtmised tavaliselt mööda ei lähe kui ei proovi.
Väga pikkade lugudega blogisid ma ei viitsi lugeda, seepärast sooviks ise ka pigem mitte väga pikalt kirjutada. Tähtis on minu meelest edasi anda mingi tore kogemus või emotsioon…
Eks näis,kuidas see õnnestub?
Alustan siis mõne lausega endast- olen naine ,kelle vanus 4… millegagi… 4 on muide ka minu õnnenumber ja neljakümmnendad on täitsa toredad olnud. Mul on kaks last või mis lapsed need 20+, ikka noored täiskasvanud juba, mul on abikaasa, 2 koera, keskmine majapidamine, aed ja oma ilusalong. Töötan kosmeetikuna oma ilusalongis ja olen seda tööd teinud natuke üle 20 aasta. Hobideks toiduteemad, keraamika, jooga, aed ja koerad. Oma blogis tahan peamiselt kirjutada kosmeetikateemadel ning mis seotud minu tööde ,tegemistega.
Arvan,et olen õnnelik inimene,sest saan teha tööd,mis mulle väga meeldib. Pubeka eas oli mul suht halb näonahk ja üks ema agar sõbranna pani mulle kosmeetiku juurde aja kinni. Ega ma rõõmus ei olnud, sest ei teadnud,mida seal tehakse,aga läksin siiski kohale. Vau! Millised lõhnad ja kui ilusad olid need kosmeetikud seal vanalinnas asuvas armsas salongis. Mulle meeldis kõik,isegi see ei häirinud,et natuke valus oli ka protseduur. Tundsin suurt rõõmu,et kuu aja pärast pandi uus aeg ja nii pidingi regulaarselt seal käima. Läksin alati varem kohale,sest kabinettide uksed olid lahti ja sai näha, mida kosmeetikud teevad. Sain seal käia ikka paar aastat ja tekkis suur unistus ka ise ühel päeval sellist tööd teha. Tol ajal kosmeetikakoole ei olnud,pidi Med.kooli haridus olema ja siis 6 kuud kosmeetiku juures õpilaseks olema. Mäletan,et mu emale eriti ei meeldinud mu plaan Meditsiinikooli minna ( polnud just kõige parema mainega vist), et hea tunnistusega võiks ikka kuhugi kõrgkooli minna. Jäin endale kindlaks,isegi kui hirmutati,et peab pidevalt surnukuuris käima ja veriseid haavu siduma..Tegelikult oli väga tore kool ja med.õe haridus ka igati kasulik. Töötasin ka peale kooli kohustuslikud 3 aastat suures haiglas med.õena. Oli väga tore aeg,meil oli ülilahe kollektiiv ja see kogemus nn “klienditeeninduses”- ei ole raakemat klienti kui haige inimene ja kui sellega oskad toime tulla,siis hiljem sellega muret pole küll olnud.
Haiglas töötades sain ōnneks ka kosmeetiku õpilaseks minna ja peagi minu suur unistus täitus. Naudin endiselt oma tööd ,neid kosmeetikatoodete lõhnu, ilusaid purke ja pudeleid…kõike mis esmakordselt kosmeetiku juures nägin,tundsin ning mis mind sinna võlumaailma tõmbas. Eks vahel tekib ikka väike tüdimus ja rutiin ja muud mõtted…aga sellest siis mõnes teises postituses

GLUTEENIVABA PIZZA JA VAHVLID

VAHVLID!

gluteenivaba, piimavaba, suhkruvaba!
keeda 2 suuremat maguskartulit pudruks, kurna vesi, lisa 1 suur hästi küps banaan ja blenderda kõik ühtlaseks massiks. Lisa 1 dl kookosõli ,kui kookose maitse ei meeldi lisa 1 dl extra virgin oliivõli. Sega kõik läbi ja jahuta natuke. Lisa 2 muna ja 1/4 tl soola, sega ühtlaseks taignaks ja küpseta. Sellest kogusest tuleb u. 10 vahvlit ja soovitan küpsetada üsna tumedaks, siis jääb krõbedam!

 

PIZZA!

retsepti idee sain ajakirjast “Naised”, mida siis ise täiendasin..
Sega 200g riivitud mozarella juustu ja 100 g mõnda muud riivitud juustu( panin eesti juustu). Laota segu ühtlaselt soojale pannile. Peale võib panna oma maitse järgi salaamit, sinki, peekonit, tomatit jne. Mina panin eelnevalt pannil kergelt läbi küpsenud sibula, suvikõrvitsa tükid ja tükeldatud kirsstomatid. Maitseks pipar ja tüümian. Täidis juustpõhjale ja nii ta pliidil küpseb u. 5 min kuni servadest pruuniks läheb. Paar minutit las taheneb pannil,mis tulelt võetud ja siis võib libistada alusele!